Mart Juure eessõna raamatule "101 Eesti popmuusika albumit"

Popmuusika puudutab meid kõiki. Popmuusikast räägitakse ja kirjutatakse, popmuusikat kuulatakse, kiidetakse ja kirutakse iga päev. Popmuusika ühendab, kuid ehitab ka seinu inimeste vahele. Praegu on popmuusikat rohkem kui kunagi varem ning mida kirevamaks muutub pilt, seda vähem teab ühe või teise muusikastiili austaja, mis toimub seina taga. Popmuusikast rääkides tuleb niisiis kõigepealt täpsustada, millest me üldse räägime.

See raamat räägib Eesti popmuusikast, tema minevikust ja tänapäevast, tutvustades albumeid, mis võiksid olemas olla igas kodus, arvutis või iPodis. Loomulikult ei piirdu Eesti popi rikkused 101 vinüülplaadi, kasseti ja CD-ga. Lisaks autori rangelt subjektiivsele valikule, mille alusel jõudsid raamatusse just need ja jäid välja mõned teised väärt albumid, peame arvestama asjaoluga, et paljud omaaegsed artistid ja ansamblid ei jõudnudki plaatide salvestamiseni. See kehtib kõigi 60ndatel tegutsenud kollektiivide kohta, kuid üpris lünklikult on plaadiriiulis esindatud ka 70–80ndate aastate Eesti popp ja rokk.

Kus on Juunioride, Optimistide, Peoleo, Rajaca, Virmaliste, Mikronite ja teiste biit- ning folkansamblite albumid? Kus on Kooma, Psycho, Uue Generatsiooni, Meie, Ornamendi, Hetero, Ele ja Kaja Kõlari kauamängivad? Miks jäi ilmumata Peeter Tooma album? Miks avaldati Ruja esimese LP asemel vaid nelja looga EP?

Nõukogude okupatsiooni ajal allutati kultuur tsentraliseeritud juhtimisele, üleliiduline heliplaadifirma Melodija töötas bürokraatlikult aeglasel režiimil ning lähtus ideoloogiast, mille kohaselt oli popmuusika näol tegemist Lääne kahjuliku mõju avaldusega. Estraad, džäss ja rahvalik muusika kannatasid tsensuuri all vähem. Olud muutusid soodsamaks 70ndate keskpaigas, kui esimeste Eesti ansamblitena pääsesid plaadistama Kukerpillid ja Apelsin. Plaadi jõudmine poeletile oli pikk ja piinarikas protsess, mis võttis aega terve aasta, halvemal juhul ka rohkem. Esialgu avaldati EP-sid, aga varsti ilmusid ka albumid, neid oli vähe, kuid seda suuremaks sündmuseks nad kujunesid. Mitmed tol perioodil ilmunud LP-d said klassikaks.

Kriitik Artjom Troitski nimetas Nõukogude Eesti roki esindusürituseks kasvanud Tartu muusikapäevi „roki kaitsealaks”. Kahemõtteline kompliment iseloomustab olukorda laiemaltki. Eesti popmuusika sündis ja arenes välismaiste eeskujude najal, meile jõudsid diskobuum, hevivaimustus, punk ja teised ülemaailmsed trendid, olid olemas mänedžerid, produtsendid ja kontserdikorraldajad. Kuid mida tähendab konkurents popmuusikaturul tegelikult, selgus siis, kui raudne eesriie langes, isamaalaulud said lauldud ja vabakaubandus – mida esiotsa esindasid Poola piraadid – lubas muusikasõpradel oma helinälga kustutama hakata. Enne kui muutunud olukorras uusi võimalusi nägema ja kasutama hakati, kogeti suuri probleeme.

90ndate algust peetakse põhjusega totaalseks madalseisuks. Kassette ja plaate ilmus harva, isegi väga tuntud muusikud vahetasid ametit, emigreerusid, mängisid kõrtsides või laevadel. Samas andis neil aegadel endast märku noor põlvkond, kes pani aluse Eesti popmuusika võimsale tõusule kümnendi teisel poolel. Nõnda jõuame tänasesse päeva, mil Eesti popmuusikat on rohkem kui kunagi varem – seda tõestab iganädalane plaadisadu. Ning Eesti popmuusika on huvitavam, sisukam ja parem kui kunagi varem.

Seda raamatut kirjutades oli mu eesmärk näidata, miks just need väljavalitud albumid minu arvates olulised on. Kirjutan, kuidas albumid sündisid, kuidas neid vastu võeti ja kuidas retseptsioon aja jooksul muutus. Raamat räägib lugusid muusikast ja muusikutest, ajast ja oludest. Mõned lood on naljakad. Mõned inimesed, kellest juttu tuleb, pole muusikaga otseselt seotud, aga on muidu toredad. Kuna olen terve elu olnud paadunud muusikafänn, räägib see raamat tahes-tahtmata natuke ka minust endast. Aga ma luban, et iga lugeja leiab siit tükikese iseendast ja oma kõige kaunimatest mälestustest, avastades samas nii mõndagi uut.

Mart Juur