Mart Laari eessõna raamatule
“101 Eesti ajaloo sündmust”
Panna kokku raamat 101 olulisemast sündmusest ühe maa ja rahva ajaloos on raske ülesanne. Kui palju ka ei pingutaks, valik jääb ikkagi subjektiivseks. Ilmselt on igal eestlasel olemas oma nimekiri 101 tähtsamast sündmusest Eesti ajaloos, ent vaevalt
see mõne teise eestlase analoogse nimekirjaga täielikult kokku langeb. Seetõttu on ka järgnev nimekiri subjektiivne ning koostaja hoiakutest-arvamustest sõltuv.
Raamatu koostamise põhimõtted
Teatavaid printsiipe on koostamisel siiski järgitud. Esiteks on raamatusse koondatud sündmused, milleta Eesti ajalugu oleks võinud kulgeda suuremal või vähemal määral teist rada pidi, kui see tegelikult läks. Seetõttu on nimekirjast välja jäänud mitmed iseenesest olulised sündmused, mis on meile armsad ja lähedased, kuid mille toimumata jäämine poleks Eesti ajalugu suuremat muutnud. Eestlaste võit Lihula lahingus 1220. aastal on
meile oluline, ent Eesti ajaloo käiku see paraku otsustavalt ei mõjutanud. Sama kehtib ka arvukate talurahva vastuhakkude ja ülestõusude kohta, nagu näiteks Mahtra sõda. Eestlaste eneseteadvusele on see küll ülimalt tähtis, Eesti ajalugu mõjutasid aga rohkem aasta enne seda ilmunud Kreutzwaldi „Kalevipoeg” ja papa Jannseni „Perno Postimees”. Erand on siin tehtud ainult mõne sündmuse puhul, mis ei kajanud vastu mitte ainult Eestis, vaid ka tunduvalt kaugemal, nagu näiteks Narva lahing 1700. aastal.
Mida võtta, mida jätta…?
Eesti ajaloost rääkides tuleb seejuures meeles pidada, et seda ei mõjutanud
mitte ainult Eestis või selle vahetus läheduses aset leidnud sündmused, vaid
ka palju kaugemal toimunu. Rahvasterändamine (IV–VI sajand), Saksa ordu
teke (1190), Tannenbergi lahing (1410), Stefan Batory sõjaretked Venemaale
(1570.–80. aastad), Poltaava lahing (1709), Krimmi sõda (1853–55), Molotovi-
Ribbentropi pakt (1939) olgu siin vaid mõneks näiteks. Raske südamega
otsustasin need siiski nimekirjast välja jätta, keskendudes Eestis endas aset
leidnud sündmustele. Samas on nimekirja kantud neidki Eesti ajalugu mõjutanud
sündmusi, mis toimusid küll Eestis, kuid mille juures eestlaste enda osa puudus
või minimaalseks jäi. Nii ei mänginud eestlased suuremat rolli mitmetes olulistes
Eestis peetud lahingutes ega ka näiteks otsuste juures avada ning hiljem
taasavada Tartus ülikool.
Õiged ja valed valikud
Kokkuvõttes on nimekirjas siiski rohkem tegemist eestlaste endi valikute ning otsustega.
Sest nii nagu inimese elu, koosneb ka rahvaste elu pidevatest valikutest, mis vahel võivad
osutuda õigeks, vahel valeks. Tihti sõltub ajaloo käik saatuslikest juhustest, millest
oleneb, kuhu suunda areng pöördub. Võib vaid ette kujutada, millise suuna oleks Eesti
areng võinud võtta, kui ühel 1219. aasta valgel suveööl oleksid eestlaste maakuulajad
märganud Taani kuningas Valdemar II pealaagrist eraldunud väikest laagrit ning ka
selle sisse piiranud. Euroopa uhket rüütliväge tabanud kaotus oleks võinud mitte ainult
siinse, vaid kogu piirkonna ajaloo sootuks teises suunas liikuma lükata. Või milliseks
oleks võinud kujuneda Vabadussõja lõpptulemus, kui Eesti soomusrongid oleksid 1919.
aasta jaanuaris kuulanud neile antud käsku ning jätkanud edasitungi Narva, mitte Tartu
peale. Samalaadseid näiteid võime Eesti ajaloost arvukalt tuua.
Sedalaadi õnnelikud või õnnetud juhused ei vabasta aga rahvaid kohustusest valida.
Valikud võivad olla õiged või valed, neid on suhteliselt mõttetu kritiseerida. Tagantjärele
oskame kõik targad olla. Küll näib tõele vastavat arvamus, mille kohaselt kõige halvem
valik on valimata jätmine. Sest sellisel juhul ei teki rahval isegi ühist ajalookogemust,
seda nähtamatut sidet, mis tema vaimset selgroogu ning kultuuriruumi üleval hoiab. Nii
sõltub ühe rahva kadumine või püsimine sellest, kas ja kuidas suudetakse ära kasutada
need võimalused ise oma tulevikku määrata, mida ajalugu talle ette mängib. Vahel on
saatus selleks rahvastele kätte jaganud väga viletsad kaardid ning katse ebaõnnestub.
Samas võib end vahel ka nõrkade kaartidega hiilgavalt välja mängida.
Meil on hästi läinud!
Eesti ajaloos on tegelikult esinenud kõike – võite ja kaotusi, aga ka otsustamatust, mille
eest oleme pidanud eriti kallilt maksma. Kõigele vaatamata on meil kokkuvõttes siiski
hästi läinud – maailmas on vähe ühemiljonilisi rahvaid, kel kõigi katsumuste kiuste
on õnnestunud püsima jääda ning ise oma saatuse peremeheks tõusta. Saatuslikel
hetkedel oleme suutnud olla meile esitatud väljakutsete kõrgusel. See on ühe rahva
jaoks ajaloos aga kahtlemata kõige olulisem.