Eesti kirjandus ja kirjanduslugu moodustavad eesti kultuuri tuuma, sest eesti kultuur on eeskätt keelekeskne kultuur. Selles raamatus on tutvustamiseks ja seletamiseks valitud sada üks teksti. Valiku tegemisel on juhindutud järgmistest asjaoludest.
Esiteks kuulub autori meelest märgatav osa neist teostest eesti (kirjandus)kultuuri kaanonisse. See tähendab, et nad esindavad teatud telge, mille ümber on vormunud eesti identiteet ning mis võiksid olla näidisteosteks täna ja tulevikuski, kui võetakse jutuks eesti kirjandus. Teiseks, iga valitud kirjaniku tekst tohiks olla tema visiitkaardiks, esindades kirjaniku loomingut pars pro toto ehk osa terviku asemel põhimõttel. Nad on selle või teise kirjaniku kujundid. Kolmandaks kujutavad valitud teosed endast ühtlasi valija lugemissoovitust. Iga teksti puhul püüan rõhutada seda, mille pärast ta väärib lugemist. Aga ma ei tahaks kuidagi oma maitset peale suruda, seepärast olen teoseid tutvustavates esseedes toetunud kirjandusloolistele käsitlustele või siis teose ilmumisaegsele kriitikale. Seetõttu leiab lugeja kõrvuti siinkirjutaja tõlgendusega ka viiteid teistele kirjandusuurijatele ja -kriitikutele. Ma ei tee seda ebakindlusest, pigem lugeja usalduse võitmiseks. Aga ennekõike austusest traditsiooni vastu. Me peame teadma, et kirjandusajalugu pole ainult kirjandusteoste, vaid ka kirjanduse vastuvõtu ehk lugemise ajalugu.
Teosed olen järjestanud kirjanike põhilist tegutsemisaega silmas pidades. Eesti rahvaluulet esindavat „Laulu suurest tammest”, Henriku Liivimaa kroonikat ja Georg Mülleri jutlusi võib võtta kui proloogi. Edasi järgib valik ja tõlgendus kirjandusloolist (põlvkondlikku) põhimõtet. Valitud teos ise ei pruugi aga kokku langeda kirjaniku enda elu- ja loomingukaarega. Seda on oluline silmas pidada eriti elavate autorite puhul, kelle opus magnum võib veel olla kirjutamata. Võib juhtuda aga ka nii, et kirjandusloos oma jälje j u b a jätnud kirjanik üllatab lugejaid mingi ootamatu etteastega. Nii leiabki lugeja Valmar Adamsi teose 1980-ndate kirjanduse seast, ehkki Adamsi kirjanduslooline jälg kuulub 1920-ndatesse. Raimond Kaugverilt, Ellen Niidult, Asta Põldmäelt valitud tekstid lähtuvad samuti eriasendist nende koguloomingu suhtes. See, et raamatut jääb lõpetama pigem 1960-ndate põlvkonda kui hilisemaid tulijaid esindava Jüri Talveti „Eesti eleegia”, on taotluslik. Nõnda peaks ilmnema kujundlik raam EESTI TEKSTILE, mille ühes otsas on Henriku kroonika ja teises „Eesti eleegia”.
Mõistagi võib iga lugeja või kirjandusuurija koostada eesti kirjandusest oma saja ühe tippteose loendi. Siinne valik ei välista teistsuguseid kombinatsioone. Paljud, väga paljud autorid väärinuks esindatust oma teostega. Minu peamine kogemus valiku tegemisel, teoste ülelugemisel ning nende tähenduse mõtestamisel oli: milline rikkus!
Oleksin rõõmus, kui käesoleva raamatu kaante vahele koondatud tekstide tutvustus juhataks lugejaid avastama ja taasavastama eesti kirjandust ja et pärast seda võiksid nad minuga ühineda uhkustundes eesti sõnakunsti üle.

Rein Veidemann