Kes on Eesti lind? Eesti lindude nimekirjas on praegu (s.o 2010. aastal) 374 liiginimetust. Neist ligemale kolmandik on eksikülalised – linnud, kes on meile sattunud täiesti juhuslikult, paljud neist tuultega kantuna, osa aga lihtsalt noorusrumalusest äraeksinuna. Suur hulk on neid linde, kes oma rännuteel meie territooriumi regulaarselt läbivad, nad peatuvad siin väheke aega ja lähevad siis jälle edasi. Läbirändajate jaoks on Eesti väga oluline koht ja nende lindudega me peame arvestama ning nende eest ka hoolt kandma – ilma meil peatumata ning siit rahu ja toitu leidmata ei saaks need linnud kuidagi elus hakkama. Kolmas suur hulk linde on need, kes Eestis pesitsevad ja tunduvad olema päris meie omad linnud. On ju koht, kus sa endale kodu rajad ja seal lapsed üles kasvatad, see päris õige kodukoht! Regulaarseid pesitsejaid on Eestis 210 linnuliigist.

Siia raamatusse kirjutasin ma lugusid 101 linnust. Püüdsin need lood esitada võimalikult lihtsalt ja huvitavalt, liialdamata teadusliku terminoloogia ja keeruliste mõistetega, kuid andes samas lindude kohta piisavalt teavet. Paljud lood on lõputa, sest enamasti oleks lõpp pidanud kõlama nagu vanades muinasjuttudes: ...ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult edasi. Raamatus kirjeldatud 101 lindu ei ole meie linnustikus millegi poolest tähtsamad kui ülejäänud liigid, kuid nendega olen ma oma elus rohkem kokku puutunud ja nendega on mul tekkinud mingi side. Samas on nad ka üsna eriilmelised ja igaühest neist on võimalik rääkida oma lugu. Kuna lindude näol on tegemist väga eripärase loomarühmaga, siis on neis lugudes korduvaid, sarnastest tunnustest tulenevaid motiive, kas või lindude pesitsusdetailide osas. Kindlasti mõjutas linnuvalikut minu pikaajaline töötamine Matsalus. Võrreldes muu Eestiga on sealne linnustik üpris erandlik, sest esikohal on meresaarte, rannaniitude, luhtade ja roostike asukad. Seepärast on raamatus nende alade linnustikule mõnevõrra rohkem tähelepanu pööratud. Kuid teisalt on looduslikke niidualasid Eestis väheks jäänud, suur osa neist on kaitse all ning inimestele liikumiseks sageli suletud või on seal liikumine vähemalt piiratud – nii ongi looduskaitsealal töötava linnu-uurija kohus vahendada sealset elu ka teistele. Olen käsitlenud ka neid linnuliike, kes elavad minu koduaias või lausa maja räästa all ning kes igal pool mujalgi inimestele ettejäävad. Kui nad ei ela teie koduaias või linnamaja akna all, siis kohtate neid pargis jalutades või kalmistul käies, näete neid autoaknast või puhkuse ajal mööda Eestimaad matkates.

Iga linnu kohta on kirja pandud tema üldandmed, aga ka see, kus ta Euroopas põhiliselt ringi liigub ning kus ja mis ajal teda Eestis kohata võib. Sealjuures ei pruugi kõik linnu siinsed elupaigad olla üles loetud – alati võib mõnda liiki näha ka tavatus kohas, on ju meil kohatud küllaltki palju eksikülalisigi. Pealegi on elupaikade puhul võimalikud igasugused erisused ja üleminekud, mõnes muidu sobivas kohas võib olla selliseid segavaid mõjusid, et linde seal lihtsalt ei ela. Nii erineb korras mõisapark suuresti vanast hooldamata pargist, aedasid on majade ümber aga lausa igasuguseid. Raamatus ei ole eraldi elupaigana mainitud kalmistuid – välja arvatud ühe linnu puhul, kellel tundub just kiriku- ja surnuaedadega eriline side olevat –, sest oma laadilt ja puude koosseisult sarnanevad meie kalmistud enamasti parkidega, vaevalt et linnud neil just vahet teevad.
Oma linnulugudes püüdsin kirjeldada, kuidas käsitletud lind välja näeb ja mis tunnuste poolest saab teda teistest linnuliikidest eristada ning anda ülevaade tema pesast, kurna suurusest ja poegade üleskasvamisest. Muu jutt puudutab ainuomasena kas mingit kindlat liiki või kehtib see mitme sarnase liigi kohta. Näiteks on pardipesade kinnikatmise nõudest räägitud vaid sinikael-pardi peatükis, kuid seda tuleks teha kõigi leitud pardipesade, samuti hanede, laglede, luikede ja tuttpüttide pesade puhul. Ühesõnaga – linnu pesa leides peaksime selle maha jätma just sellisena, nagu lind ise selle sööma minnes maha jätaks. Kui see on muidugi võimalik.

Kirjeldatud lindude hulgas on nii neid, kes on meil alati elanud, kui ka uustulnukaid. Mõni uus lind on siia juba pikalt pidama jäänud ja lausa omaks saanud, teiste edulugu aga alles algab. Kuid on ka neid linnuliike, kes kipuvad Eestist kaduma. Nagu me iga juurdetulnud linnu üle rõõmustame, nii tunneme me iga kadumaläinu puhul kaotusevalu. Paraku on kindel, et looduslikult tasakaalus olevas süsteemis peaks liikide arv üsna konstantne olema, mis tähendab seda, et liike ei saa lõputult juurde tulla, ilma et neid meilt ka ära ei läheks. Ainus, mida me ei tea, on see, milliseid tagajärgi toob endaga kaasa meie endi tegevus – kas me soodustame parasjagu kellegi levimist või põhjustame mõne teise kadumist. Ja kui paljude lindude (ning muude elusolendite) elupaiga me oleme lihtsalt endale võtnud ja ehitanud sinna neljarealise kiirtee, vabriku, elumaja, supermarketi, tuulegeneraatori või suvila koos golfiväljaku ja muude atraktsioonidega.

Loodan, et sellest raamatust saavad elamuse nii vanad kui ka noored, nii need, kes linnud enda jaoks alles avastavad, kui ka need, kes linde juba ammu märganud on.
 

Eve Mägi