Hea lugeja!
Maastikud on üks huvitavamaid viise meid ümbritseva kultuuri mõtestamiseks ja ühiskonna identiteedimäärangute peegeldamiseks. Kuigi maastik tähendab erinevate inimeste jaoks erinevaid asju, peituvad nii meie isikliku, kohaliku kui ka rahvusliku identiteedi juured suuresti meie maastikel. Ka kõige värskemad jäljed maastikul on osaks pikast sündmuste ahelast, mis ulatuvad tagasi möödunud sajanditesse või koguni aastatuhandetesse. Selles raamatus rändame maastikel nii ajas kui ruumis, et (taas)avastada Eestit läbi pühapaikade. Eesti kohanimedele on tunnuslik sõna „püha” sage esinemine – meil on Pühajärv, Pühamäe Väikejärv ja Pühamäe Laijärv, õige mitu Pühajõge ja Püha küla ning vähemalt üks Pühaoru talu, samuti Püha ja Pühalepa kirikukihelkond. Kõik püha-nimelised kohad ei ole mahtunud topokaartidele, ja kas peakski?
Matthias Johann Eisenile omistatakse ütlust, et eestlasel on kolm püha kohta – saun, hiis ja kirik. Tunnistan, et mul oli kavatsus kirjutada sellesse raamatusse omaette lugu ka saunast kui pühakojast, kus eestlane on ilmale tulnud ning kus ta maise maailmaga igaveseks hüvasti jättis, kuid raamatu piiratud mahu tõttu see kavatsuseks jäigi. Hea meel on aga tõdeda, et võrokesed on vahepeal võtnud südameasjaks teha kõik endast olenev selleks, et suitsusaun saaks arvatud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Looduslikud pühapaigad, mida rahvakeeles tähistatakse üldnimega hiis – kivid, jõed-ojad-allikad, põlispuud ning pühad salud – on meie rahva hingele tänini lähedased. Teadmised neist paigust ja nende paikade pühadusest on meieni jõudnud suuresti rahvaluulekogujate vahendusel alates 19. sajandi teisest poolest. Pühapaikadega seotud kohalood, uskumused, tavad ja kombed on väärtuslik osa meie rahva ühismälust. Looduslikke pühapaiku mitte ainult ei mäletata, vaid nii mõnegi paiga pühadust on hoolikalt ja järjepidevalt hoitud tänaseni. Muist looduslikest pühakohtadest on Maavalla koja rahva, hiiesõprade ning rohelise ilmavaatega inimeste eestvõttel tänaseks kas taasavastatud või äratatud uuele elule.
11. sajandini olime Läänemeremail koos baltlaste ja soomlastega viimased paganad – läänes elasid roomakatoliku, idas kreekakatoliku (õigeusu) kiriku mõjusfääri kuuluvad rahvad. Elamine ida ja lääne kultuuride piirialal on tähendanud meile nii kahepoolseid rikastavaid kultuurisidemeid, kuid paraku ka germaani ja slaavi suurvõimude soove saada meie maal pärisperemeheks. See on meilt sajanditeks võtnud võimaluse oma elu ise korraldada ning jätnud valusaid jälgi meie rahva hinge ja mällu. Ja nii peegeldavad ajaloosündmustega otseselt või kaudselt seotud erinevad pühapaigad, pühakojad ning mälestusmärgid vaat et pareminigi kui mõni akadeemiline uurimus meie maa ajalugu, aga ka inimeste läbielamisi, hirme ning elufilosoofiat, mis pealekasvavatele põlvkondadele jääb võõraks ja sageli juba mõistetamatukski.
Ka kalmistud – need surnute saared elavate maastikul – on läbi aja nii sakraalsed kui rituaalsed paigad. Kabeli-, kiriku-, surnu- või pühaaiad – kuidas iganes me neid oleme nimetanud või nimetame praegu – on tihedalt läbi põimunud tundlikest ja mitmekihilistest mõistetest: surm ja lein, austus esivanemate vastu, püha ja argine, kodu ja kodumaa, oma ja võõras.
Seda raamatut koostades tabasin end mingi hetk mõttelt, et pühapaikadest lugude kirjutamine on kui salapärane orienteerumismäng ajas ja ruumis. Alustades rännakut ühest pühapaigast, saan sealt intrigeeriva märksõna, mis juhatab mind minu enda algsetest soovidest ja kavatsustest sõltumatult juba järgmisse kohta. Ja ühtäkki avastasin end kulgevat suuresti piki Eesti piire – just piirialade pühapaikade lood olid kuidagi eriliselt väekad ja peegeldasid kõige värvikamalt meie õnne ja õnnetust elada ida ja lääne kultuuride kokkupuutealal.
Pühapaigad, mille lugusid teile vahendan, on mind erinevatel aegadel ühel või teisel moel ka isiklikult kõnetanud. Ning seetõttu ei ole ma kuigi originaalne, öeldes, et sellesse raamatusse valitud kohalood on kuigivõrd ka raamatu koostaja nägu. Et aga mitte iseennast eksponeerida pühapaikade kaudu, sellele vastukaaluks olen püüdnud võimalikult palju anda sõna neile inimestele, kelleta meie kollektiivne mälu oleks oluliselt vaesem – meie esivanematele, kes rahvaluulekogujatele on vahendanud oma teadmisi pühapaikadest ning nendega seotud uskumustest, kommetest ja tavadest. Iseenesestmõistetavalt olid selle raamatu koostamisel hindamatuks abiks ka erinevad uurimused, millele on iga pühapaiga käsitluse lõpus ka viidatud. Loodetavasti hõlbustavad need viited huvilisi juba omal käel hankima põhjalikumat teavet ühe või teise pühapaiga kohta.
Tahaksin tänada kõiki oma sõpru ja kolleege, kellega koos olen aegade jooksul avastanud Eestit või kes on usaldanud mind Eestit tutvustama nii neile endile kui külalistele raja tagant. Samuti ei saa siinkohal jätta hea sõnaga meenutamata oma toredaid ja teraseid üliõpilasi, kellega olen õige mitmeid aastaid käinud välitöödel nii Eesti- kui Liivimaal. Enamus selle raamatu lugusid on sündinud just nendest käikudest inspireeritult. Ning eriline tänu kuulub selle raamatu fotode autoritele.
Marju Kõivupuu
Tallinnas 2011. aasta talvekuul