Mitu puud Eestis kasvab?
Rein Sander

Tervelt sada puud! Kas meil siis tõesti kasvab nii palju erinevaid puu- ja põõsaliike? Koolipõlvest teame, et Eestis kasvab ju ainult neli pärismaist okaspuud – mänd ja kuusk ning põõsa mõõtu kadakas ja jugapuu. Lehtpuudki saame esimese hooga üles lugeda kahe käe sõrmedel: kask, haab, pihlakas, saar, lepp, paju, pärn, toomingas, vaher, õuna-, pirni- ja ploomipuu… Aga kase perekonnas on meil 4 liiki ja pärismaisteks peetavaid pajusid koguni ligi 20. Vanas mõisapargis kasvab hariliku pärna kõrval läänepärn ja linnas näeme enamasti hoopis suurelehist pärna. Sama lugu on põõsastega: meie looduses kasvab 3 sõstraliiki (lisaks veel aias kasvatatavad punane, verev ja kuldsõstar), kibuvitsasid saame kokku 10 ringis. Lõpuks kasvavad meil veel puitunud vartega puhmad ehk kääbuspõõsad, mida enamik inimesi puude hulka ei arvagi (sealhulgas põõsasmaran, kanarbik, sookail, sinikas ja leesikas). Kuid ega needki ole rohttaimed. Nõndaviisi arvutades saame kokku kaugelt üle 200 kodumaise puu- ja põõsaliigi. Mis siis veel rääkida teistest maadest Eestisse sisse toodud ilupõõsastest ja pargipuudest, millest paljud on saanud meie maastikupildi lahutamatuks osaks. Ei mõtle ju tavaliselt keegi sellele, et harilik hobukastan on pärit Lõuna-Euroopast, elupuu Põhja-Ameerikast ja lehis Siberi taigast.

Viimase paarisaja aasta jooksul on meile mujalt sisse toodud üle 1000 liigi. Viimastel aastakümnetel on see arv jõudsasti kasvanud ning praegu saame kindlasti arvestada juba poole suurema hulga liikidega. Loomulikult kasvab mõni neist ainult botaanikaaias või erakogus, kuid üldpilt on siiski muljet avaldav. Veel on vara oletada, kui paljud neist meie ilmastikus sedavõrd kodunevad, et hakkavad koduaedu ja parke ehtima.

Eestis on puudest kirjutatud palju häid raamatuid, millest leiame kasulikku teavet nii metsapuude, heki- ja ronitaimede, okas- ja lehtpuude kui ka põlispuude ja põõsaste kohta. Viljapuid ja marjapõõsaid tutvustavad mitu pomoloogiakogumikku, põhjalikumaid ülevaateid puudest ja põõsastest leiame dendroloogiaraamatutest. Eesti esimene dendroloogia ehk puuteaduse käsiraamat ilmus Andres Mathieseni sulest 1934. aastal Akadeemilise Metsaseltsi väljaandel. See jäi paljudeks aastateks ainsaks põhjalikuks käsitluseks, kuni lõpuks ilmus Endel Laasi „Dendroloogia” (1967, teine põhjalikult ümber töötatud trükk 1987). Tundub, et paar-kolmkümmend aastat ongi paras ajavahemik selleks, et teha järjekordne kokkuvõte sellest, mis on vahepeal muutunud. Praegu jääbki meil üle oodata uut mahukat puuderaamatut. Igatahes Lätis ja Leedus on juba ilmunud uusi ja ajakohaseid dendroloogiaraamatuid. Ega meiegi taha halvemad olla.

See raamat ei ole aga dendroloogiaõpik, vaid tutvustab põgusalt rohkem kui sadat Eestis kasvavat ja kasvatatavat puu- ja põõsaliiki, mis on väga väike osa kogu sellest rikkusest, mis meil olemas on. Olen raamatusse valinud neid liike, mida paremini tunnen või mille seemneid olen ise mulda toppinud. Nende hulgas on nii metsa- kui ka pargipuid, on haruldasemaid, kuid ka suurema levikuga taimi. Muidugi ei tule juttu kõigist Eestis looduslikult kasvavast 21 paju- ega kõigist 10 kibuvitsaliigist. Küll olen aga lisanud mitmeid sordikirjeldusi, sest aedniku jaoks on need alati huvitavad. Ei maksa nuriseda, kui mõni ilus ja huvitav liik on sootuks välja jäänud.

Eesti kliima on sedavõrd mitmepalgeline, et iga paik ei sobi hõlmikpuu, iileksi (astelpõõsa), rodode, tuliastla või õisenela kasvatamiseks. Saared ja läänerannik võivad kelkida haruldasemate liikide rohkusega, aga eks ole seal ka kliima mahedam. Kubja talu Järvamaa kirdenurgas, kus olen elanud juba üle 20 aasta, ei asu eriti leebe ilmastikuga piirkonnas. Siiski kasvab käsitletud puude enamus ka meil maja ümber või metsaservas.
Iga aed või park kujuneb ajapikku, seal jäävad kestma ja leiavad kodu liigid, millele kohalikud kasvutingimused sobivad. On loomulik, et vanu läbiproovitud liike ja sorte kasvatades saab parima tulemuse. Aga alati tasub aeda istutada ka mõni uus ja põnev puu, sest kuidas me muidu teada saame, mis seal kasvab ja mis mitte.