Jaipur - Delhi - Himaalaja: Reisikohvrist leitud lood

464 lk, kõva köide

Proua Pratibha on uue teenijaga väga rahul, kuid kas teenija on see, kellena  end esitleb? Matthew rändab Himaalaja budistlikes kloostrites – kuid mis ootab järgmise teekäänaku taga? Aruna viilib kõrvale traditsioonilisest India abielust...
     Selle raamatu 13 novelli on inspireeritud autori elu-ja rännukogemustest võõrastes maades ning teose märksõnadeks on põnevus, inimsuhted, india kultuur, idareligioonid ja müstika. Tegevus toimub peamiselt eksootilistes paikades - Indias, Kashmiris ja Himaalajas, kuid autor põikab ka Euroopasse.

Ilmunud aprillis 2009

Aime Hansen sai reisikirjanduse aastapreemia!
Reisibüroo Go Travel koos partneritega annab välja Eesti reisikirjanduse aastapreemiat. 2009. aastal ilmunud eestikeelsete uudisteoste eest määras zhürii (ajakirja „Akadeemia“ peatoimetaja Toomas Kiho, ajalehe „Sirp“ peatoimetaja Kaarel Tarand, „Go Reisiajakiri“ toimetaja Tiit Pruuli) preemia Aime Hanseni raamatule „Jaipur-Delhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood.“ Preemia kuulutati välja 2010 a. kevadel.

Toomas Kiho: Reisile raamatuga
Ülevaade 2009. aastal ilmunud reisikirjandusest. Ilmunud Sirbis 23.04.2010. Väljavõte artiklist:

Tema raamat polegi õige reisikirjandus selle kitsas mõttes, pigem on meie käes novellikogu, mis peaks sellisena hoopis proosaülevaatemeistri vaatlusalasse kuuluma. Ka vormistus viitab samale, s.t belletristikale, mitte rännukirjandusele: raamatus pole pilte, pole kaarte, ei olegi õieti üldse mingit osutust autori reisi tegelikule toimumisele ruumis. Aineseks  küll, jah, konkreetne kultuur – India, Kashmir ja muud ida kultuurid, mida autor vahendab meile ülima põnevuse ja kaasakiskuva sulega. Õigupoolest on niisiis tegu pigem aasta novelliauhinna väärilise tekstikogumikuga. Kuid aines on toonud ta reisikirjanduse vaatevälja. See reisiraamat on voolanud kaugele üle oma kitsa reisikirjanduse sängi, ujutades üle ka ilukirjanduse luhad. Aime Hanseni reisikohvrist leitud lood – selliste leidude üle võiks uhke  olla mis tahes suurkirjanik. Neid võib võtta seiklusjuttudena või psühholoogiliste meeleolupiltidena või inimeste elu läbikomponeeritud kirjeldustena, mis ei lase parima novellistika kombel lugejat enne   lahti, kui raamatu tagumine kaas sulgub. Ja märkamatult, salaja on autor olulised kultuurinüansid ja -paradigmad lugejatele selgeks teinud ja lähedale kirjutanud. Niisiis on Hanseni lood teiste reisiraamatute vahel nagu natuke liiga suureks kasvanud  poiss väiksemate seas. Kaalukategooria on teine – ilusam, ilukirjanduslikum. Tuleb vist nõustuda nende tarkpeadega, kes arvavad, et raamatuid peaksid kirjutama kirjanikud. Ja käesoleva raamatuga annab Aime Hansen oma kirjanik-olemisest märku küll.      

Kalev Kesküla intervjuu Aime Hanseniga Eesti Ekspressis >

Kätlin Kaldmaa arvustus Eesti Päevalehes >